Elame kiiresti muutuvas maailmas ise mitte muutudes!

Delmar Koks

Jah, ajad on alati kummalised olnud ja ilmselt jätkub niimoodi ka tulevikus.
Ent ikkagi, ärevust tekitav aeg on see 2009. aasta…
Teame ammuilma, et elame (üli-) kiiresti muutuvas maailmas, kus kõik - nii head kui ka halvad uudised vahelduvad kiiresti ja konstantseid mõisteid peaaegu et ei eksisteeri, ehk see mis täna on halb on homme hea ja mis homme on hea on nädalapärast hullem kui eile ….
Niimoodi võiks seda rida jätkata lõputuid kombinatsioone tuues.

Aga ikkagi suudab iga päev tuua meieni midagi sellist mis meid jälle jalust rabab, midagi mis seni tundus olevat kauge, umbmäärane ja meisse mitte puutuv ….
Võimalik krooni devalveerimine, pensionite-(tõusu-)kärped, miljarditesse ulatuvad eelarvekärped, järjest suurenev ja juba armee mõõtu võttev töötute hulk, plaanitav koolireform, riikliku ekspordi ehk teisisõnu majanduse konkurentsivõime kokkuivamine ja paljud mud tegurid mida siinkohal loetleda ei jõua näitavad selgelt, et tegelikult see teps mitte nii ei ole, puutuvad meisse küll ja kuidas veel!
Ses osas üllatabki mind see kui üksmeelne eesti ühiskond on.
Üksmeelselt küündimatu paraku.(hoolimatu, ka küüniline).
Suutmata sõlmida vähimaidki kompromisse, arvustame me valitsust ja selle suutmatust, poliitikuid ükshaaval, süüdistame maailma majanduse kehva korraldust, lajatame ka oma naabritele senise liigtarbimise eest, mis meile seni meeletut kadedust on valmistanud, tegelikult aga käsi südamele pannes väidan, ise sama oleksime teinud!
Seega, olles sunnitud mõistma kuidas kõik kõige kaugemana tunduvad majanduslikud ja sotsiaalsed tegurid, olles omavahel seotud, lõpuks meieni jõuavad, oleme nagu käsist seotud.
Trikk on aga selles, et nii kui jõutakse selleni, mille/kelle arvelt kokku hoida, on tüli majas.
Ehk hoiame kokku “mujalt” millegi muu, kellegi teise arvelt. Aga kelle?
Mida see mujalt võiks tähendada? Huvitav märkus tuli ükspäev ühelt minu tuttavalt, kes arvas, et kui ei tunneks ehk eesti keelt piisavalt hästi, võiks arvata et see “mujalt” mõnes ülekantud tähenduses mingit kindlat kohta tähendada võiks, kust raha kergesti ära saab võtta.
Võtmata üksipulki ette erinevaid tahke kelle/mille arvelt kokku hoida võiks ja kelle arvelt mitte, pakun eesti inimesele hoopis järgmist – panustada võiks hoopis veidikene kõik ühiskonna osad, et surutisest kiiremini väljuda.Oma panuse aannaksid siis nii tööandjad, riik kui avaliku sektori esindaja, pensionärid ja lastega pered, firmajuhid ja kunstnikud.
Teisisõnu, olenemata sellest kes me oleme ja mida me teeme.
Niimoodi on kaotus väiksem kõigile ühiskonna gruppidele ehk rahaliselt, ent olulisemaks pean seda, et kindlalt oleksime me võidumehed läbi suurema ühiskondliku sallivuse ja teineteise märkamise.

tugevam ühiskond=tugevam riik=tugevam majandus