Jõuluaeg.

Avastan, et mõne päeva tagusest rannaskäigust on selja pealt hakanud nahk maha tulema. (Meenub jube, kuumav tunne ja valu mida põhjustas kasvõi kerge kokkupuude selja või õlgadega.)

Muuhulgas õnnestub mul puhtjuhuslikult (ja seda kaks päeva järjest :D!) kohata mõned päevad enne jõule Russell Crowe´i, seda täpselt meie restorani ee! Teadsin, et ta elab Wharfil, (samas kus asub Restoran kus töötan) ent siiski, ootamatu! Väga relaxed, jalutab ta lihtsalt, shortsid jalas, koos pojaga kodu poole. Simple as that!

Pidev päike ja kuumus ei lase jõulutundel kuidagi tekkida.
Kõikjalt kõrvu kostev jõulumuusika ning uhkelt ehitud jõulupuud ei aita samuti suurt kaasa.
Pigem tundub, et kõik on justkui "ära keeranud" ja otsustanud hakata jõule äkki südasuvel pidama. Nii ongi siinsed jõulud omapärane segu suvistest jaanipäeva tegemistest ja meie mõistes jõuludest. Et siis umbes nii, et grillime ja vahetame jõulukinke sealjuures. 24. dets. on minu jaoks tavaline tööpäev, vaid oluliselt vaiksem ja väiksema koormusega. Tundub, et 600-700 igapäevast külastust on ka siin liig. Sel päeval on tööjuures tunda, et kõik väsinud on ja ootavad päeva õhtusse jõudmist. Et siis oma pere ja sõprade juurde minna. Unustada töö! Lõpetame oma tööpäeva küllalt varakult, ja tähistame seda 2 pudeli Bollingeriga. Need joodud, maitseme ära ka kõiksugu erinevad klaaisveinid mis lahti korgitud ja mida peale jõule enam müüa ei kannata. ;D

Jõululaupäeva õhtul peame väikese koosviibimise teiste Austraalias tiirutavate eestlastega. Neid on siin seinast seina -alates vanadest kaladest kes juba mitmendat aastat siin ning lõpetades nendega, kes saabunud vaevalt mõni päev varem, healjuhul elukohtki alles leitud! Jõulaupäeva hilised tunnid veedame Bondil, ning räägime Eestist ja eestlastest, Austraaliast ja aussiedest, madudest ja ämblikest...........

Karini, Tomi ja Gerdiga lepime kokku, et valmistame jõuluajal eestimoodi toitu. Laual saab kindlasti olema kartulisalat, rollmopsid, täidetud munad jms. Sealiha asemel paneme ahju küll känguru, seekord:D Muusikast jääb mulle sellest õhtust meelde just Ruja. Natuke igatsev, nukker, ent stiilne ja hea. Tuletab meelde, et paljud kallid inimesed siit kaugel on. Jõuluilm kisub vahepeal sombusemaks, ning vahelduseks mulle see meeldib.Vägagi.Kasvõi sellepärast, et saab teksasid kanda.

Teisel jõulupäeval käime Gerdiga kinos. Filmiks sedapuhku "AVATAR"
TEos on justkui kiidulaul puhtale loodusele koos suurepäraste loodusvaadete ja mastaapsusega(3D). Lisaks omanäoline segu reaalsusest ning ulmest mis varjutab filmis oleva ohtra klišee hea ja kurja võitlusesest. Ja pean ütlema, et sellist filmi ma varasemast ei mäleta.

Olme ja ulme

Sydneysse saabumisest alates oleme Gerdiga mõlemad Craigi juures. Magame niiimoodi, et mina elutoas diivanil, Gert magamistoas lisavoodil. Paar korda selle 9 päeva jooksul tuleb ka jutuks, et ikka kitsaks läheb see asi. Kuna saabudes meil mingit täpsemat plaani töö ja elukohaga pole, siis on iga siinveedetud öö väärt. Ühel päeval on mul Craigiga siiski jutuajamine teemal mis edasi. Craig uurib meie plaane töö ja elamise osas lähitulevikus ja arvab, et kolmekesi me siiski pikemaks kokku jääda ei saa. Mõistlik ju samas! Nii lepimegi kokku, et Gert leiab alustuseks endale ajutise elamise backpackeris ja siis vaatame miskit omaette kahepeale vms. Craig pakub samas ka välja et saaksin jääda temajuurde niikaua kui tarvis, maksan talle vaid sajaka nädalas. Pole ka paha variant ju iseenesest, pealegi odavam kui bäckerites, seal tahavad saada ju 25-35 öö eest, lisaks on hetkel hooaeg ja hinnad laes. Südasuvi ju. Arutame gerdiga asjad läbi ja leiame et plaan igati hea.Seejärel annab Craig justkui märku, et pole kiiret, Gert vaadaku rahulikult midagi kuni leiab.Järgmisel päeval saadab ta Gerdile sõnumi ikkagi palvega endale miskit leida, võimalikult kiiresti. Natuke pahasti kukkus asi välja, nimelt seepärast, et Gert sai justkui aru, et võimalus Craigi juures edasi olla on natuke pikem, mul oli jälle ebamugav nii Craigi kui Gerdi ees, sest Gert tundis end ehk natuke tõrjutuna, Craigi ees jälle seetõttu, et plaanides algselt austraalia reis üksi ette võtta, olin niigi teatanud viimasel hetkel et ka sõber kaasa tulemas on.

Gert veedab neli ööd bäckerites, esimese öö leian talle ise, kuna tal tekib võimalus proovitööks meie "The Cape" cafes. Kuna vahepeal meie elukoha otsingud eriti edene, jään CRaigi juurde esialgu... Mõni päev hiljem pakub Marc (Craigi naaber esimeselt korruselt) Gerdile välja võimaluse tema juures elada, seda suht mõistliku rendisumma eest. Nii olemamegi siis jälle ühes majas, mina kolmandal, ja Gert esimese korra peal.

Töö Otto Restoranis.
www.otto.net.au

Tööle sain Otto restorani. Juhtus see natuke juhuslikult ja isegi kergelt. Nimelt olime me Gerdiga just oma RSA-d ära teinud ja tähistasime seda Wooloomooloos klaasikesega. Ühel hetkel vaatasin et Wharfil paistab niipalju erinevaid restorane, ja ma pole üheski käinud tööd küsimas. (Wharf on 1912 aastal ehitatud puidust vaiadel olev puithoone, milles algselt laaditi kaupu jms ning mis nüüd mahutab endasse Taj- nimelise hotelli, mitmeid restoranid ja uhkete panoraamvaadetega pentahouse-korterid tagumises blokis, kus muuseas ka Russell Crowe aeg-ajalt peatub). Mõeldud-tehtud. Alustades tagantpoolt otsast, on Otto teine restoran, kuhu mulle järgmiseks päevaks "prooviesinemine" pakuti. Kell 18.00!Otto On itaalia restoran, aga sellise nati peenema vormiga - valged linad jne! Ja busy, väga busy!Töögraafik tehakse nädalakaupa ja üldjuhul tähendab see 5-6 tööpäeva(vähemasti detsembris). Aga raha on hea, nii et patt oleks nuriseda, vähemasti mõnda aega. Esimene tööpäev oli väga raske, olenemata sellest kas oled restoranis varem töötanud või mitte. Lunch+dinner pea 450 katet pole naljaasi. Päriselt. "Kust ma saan õiged linad laudadele, mis on toitude koostises, janaiiedasijaniiedasi, klaasiveinid vaja meelde jätta, neid on ainuüksi 15!"Aga õhtusse see päev sai ja töö mulle ka anti. Olin rahul. Ja nii praegu ongi et igapäev nii 500-700 katet(lunch +dinner) ja asjaga harjub. Katad, valmistad ette, koristad, poleerid, katad, serveerid, jälle serveerid, koristad, kallad, voldid, .............Neverending story...... Restorani manager on Graham (as gay as could be!) ja tema assistent Fiona.Nemad jagavad omavahel vahetused nii, et tööl on üks või teine.Natuke erinevad on nad. Fiona leiab alati miillegi mida sa õigesti teha ei oska. Aga samas ei hullu. Tööpäev läbi, tuleb küsib ta sõbralikut su käest, mida sa juua tahad, tuues sulle seeejärel klaasikese savignon blanc'i.Graham on natuke tagasihoidlikuma loomuga.Meeskond on pea pooles ulatuses australia-päritolu, teine pool siis igaltpoolt mujalt maailmast esindades järgmsi riike(Eesti, Tsehhi, Prantsusmaa, Itaalia, Nepaal, Uus Meremaa jm)

Kings Cross

Kings Cross Esialgne elukoht on meil Sydneys Kings Crossi ja Potts Pointi piiril oleva "võilille" purskaevu vastas.
See on vastuoluline linnaosa, üheltpoolt meeldivalt lahe õhkkond, kus vanemad majad vahelduvad uutega, nädalavahetuseti peetakse turgu ning on mõnus kohe edasi Potts Pointi ja Elisabeth Bay kaldapealsetele ja vaiksetele kõrvaltänavatele jalutada. Samuti leiab siit palju igasuguseid Delisid, hubaseid väikeseid restorane, kui ka peojärgset tänavatoitu.
Teiselt poolt on Darlinghurst (üks siinseid peatänavaid) öösiti üks ohtlik paik- prostituudid, taskuvargad, kupeldajad, narkomüüjad,kodutud ja joodikud."*Come on, let's go upstairs and have some fun" - on tavaline kuulda siinsete mees- ja naisprostituudie käest südaöistel tänavatel. Ei ole siis ime, et politsei siinsetesse baaridesse ja klubidesse pidevalt reide teeb.(Lisaks Kings Crossile on teine suurem murelaps Sydneys Oxford Streeti ümbrus, kus on küll rohkem gaybaarid jms). Nii mitmedki baarid ja restoranid on siin nö "luubi all"...s.t et jälgitakse nende tegevust, nad peavad pakkuma klientidele pidevalt vett, tegema igal tunnil 10 minutilise alkoholimüügi pausi, jne.....kõik selleks et inimesed end liiga purju ei jooks.eksimusi jälgitakse hoolega ja halvemal juhul jääd lihtsalt oma alkoholimüügi litsentsist ilma. Ja paljud on ka jäänud.

Sydneysse

Saabume Sydneysse lõpuks 21. nov hommikul ca 7 ajal. Peame täitma kõikvõimalikke erinevaid ankeete seose toiduainete ja matkatavete ja ujumisriietega jne. Nimelt hoitakse rangelt silm peal sellel, et riiki ei toodaks kõikvõimalikke võõramaiseid taime- ja loomaliike ning seemneid jms.Sydney Rahvusvaheline lennujaam tuntub kuidagi hoopis kodusem oma vaipkatetete ja veidi kulunuma väljanägrmisega kui Peking. Ent mis peamine, lõpuks kuuleme enda ümber inglise keelt millest me ka arusaada mõistame. Lennujaama tuleb vastu ka Craig, kelle juures me end kõigepealt välja magada saame, sellele lisaks paar esimest öödki ehk. Lennujaamas oleme nii ametis oma reisimuljete ja takso leidmisega, et ununeb hoopis see, et tahtsime WHM viisakleebise passi saada. Eks see tuleb siis järgnevate päevade jooksul korda ajada. Hetkel on peamine see, et on soe (+28C) ja päike paistab, Juhhuuu! Peast libisevad läbi kõik asjad millele ma kodus ei olnud tulnudki - maha unusid päikeseprillid ja päevituskreem, kuhu ja kõigepealt minna, mismoodi ajavahega harjuda jpm.
Taksoga linnavahelt läbi sõites saame esmamulje linnast enesest - tohutukõrged, 50-80 korruselised pilvelõhkujad vaheldumisi vanade 19. sajandist päris koloniaalhoonetega.Viimaeid jääb küll aasta aastalt harvemaks oma kõrgemate vendade vahel. Tundub et linn asub väga ebataselt ning künklikul pinnal ning taksõit meenutab kohati sõitu ameerikamägedel.

Paneme asjad Craigi juurde ära, ning seejärel veinipoodi.Ostame kaks pudelit mõnusat Uus-Meremaa Sauvignon Blanci, mille me ka hommikul 9 ajal ära joome.:D

Kummalisel kombel on uni justkui läinud, kuigi väsimus on tohutu. Pole ju pea kaks ööd maganud rohkem kui tund-paar. Teeme sel palaval päeval veel linnas väikese tuuri läbi Central Business District'i(Kesklinn) aga siis ka meie jõud raugeb. Lepime kokku, et teeme paaritunnise uinaku nii kuuest kaheksani ning õhtul lubab Craig teha pastat.Väsimus on aga nii sees, et ärkame allles järgmisel hommikul, nii 7 ajal. Siis näen ka et Craigi tehtud pasta külmas kapis on:D

niisiis.19. nov tallinn, Lennart Meri lennujaam.

Sõpradega hüvasti jäetud, asume(Mina ja Gert) transiittsooni, oodates peatselt väljuma pidavat lendu Stockholmi. Nagu Estonian Airi lendega ikka kipub olema, saab ka see lend olema edasi lükatud, ja seda koguni kahe tunni võrra(1h 50min). Mis siis ikka, ootame. Hiljem selgub, et lennufirmalt on võimalik taotleda ka kuponge kohvi jms ostmiseks, ent seekord lükatakse meie soov tagasi, kuna selleks peaks lend olema edasi lükatud vähemasti 2 tunni võrra, napilt jääb meil kümme minutit puudu :S Nice!!! Tallinnas pakub check-In meile lahkesti võimaluse saata oma pagas otse Pekingini, ilma et vahepeal peaks Stockholmis uuesti pagasi välja võtma ja seejärel uuesti sisse Checkima. Neiul jääb aga kahe silma vahele asjaolu, et Pekingis meil oma pagasile ligipääs puudub sest selleks oleks vajalik viisa, mida meil pole. Stocholmis arupärides saame Gerdiga teada, et pagasit ei ole võimalik pikendada Sydney'ni, kuna lende Stockholm-Peking-Sydney opereerib teine lennufirma(Air China)Küll soovitatakse meil pöörduda kellegi Susani poole (lennufirma esindaja) kes lahksti pakub välja lahenduse saata Pekingisse fax seoses meie sooviga.
9-tunnine lend seljataga, saabume Pekingisse. Milline lennnujaam - ehitatud arvatavasti olümpiamängudeks, olles suht uus ja väga modernne. Tohutu koloss oma marmorist põrandate ja meeletu armee puhastajatega kes sinu poolt tehtud jäljed hetkega olematuks pühivad. Pekingis peame veetma 5-6 tundi, ilma et väljuda tohiksime, mis tundub tohutupikana.
Mina leian võimaluse magada paar tunnikest, sel ajal kui Gert asjadel silma peal hoiab. Pekingis selgub, et pagasit siiski sama lennuga sydneysse saata õnnestu.
Arvestame nüüdsest siis asjaoluga, et saabume Sydneysse kaks kätt taskus, lahe mis:D

tähelepanekud igapäevaelust vol 1

Huvitav sotsiaalsu(setu)s meie linnaruumis Tallinnas

Tallinnas töötades-toimetades kasutan ma igapäevaselt ühistransporti, olgu see siis buss, troll või tramm. Logistiliselt on mulle kõige sobivamaks (tuleb tunnistada ka mugavaimaks) osutunud siiski tramm ja buss.
Ja täna, täiesti tavalisel ja mitte millegipoolest erineval varahommikul peale trenni taas trammi peale minnes tekkis jälle seesama situatsioon mida ma niipalju kordi olen kogenud ja millele ma seekord pikemalt mõtlema jäin.Seekord otsustasin trammist väljudes ja kontori poole sammudes selle situatsiooni kirja panna.

Tallinna ühistransport pole just kõige kaasaegsem, ent seda huvitavam on jälgida kõike uut ja kaasaegset kiirelt omandava eesti inimese käitumist antud keskkonnas. Siinkohal ei räägi ma sellest kuidas kõigepealt tuleb lasta inimestel sõidukilt maha tulla ja alles seepeale võib ise sõidukile astuda, vaid hoopis sellest kuidas sõiduajal anda kaasreisijale märku oma mahaminekusoovist.
Istusin trammivaguni keskmises osas vahekäigu äärsel istmel, kui üks keskealine naisterahvas Kreutzwaldi -nimelise peatuses vist mahamineku soovi ilmutas.
Ütlen "vist" sellepärast, et riskides sellega, et trammiuksed sulguvad enne kui ma jõuan mõista, et ta väljuda soovib, ei soostunud too naisterahvas küsima, kas saan ta mööda lubada ja ta võiks aegsasti väljuda.
Tänane eksperiment oli tavapärasest sellepoolest küll erinev, et mängisin olukorraga veidi lõbusalt kaasa ja tegin näo, et ei märka kaassõitja mahaminekusoovi teatud nihelemise näol.
Ent olukord oli mulle ju tuttav, olles seda niipalju kordi ennegi läbi teinud.
Miks me ei suuda küsida näiteks nõnda: " Vabandage, ega Te ei välju?" või "Vabandage, kas Te lubaksite mind mööda?", on minu jaoks arusaamatu.

Mina küll ei oleks nõus riskima sellega, et soovitud peatuses jääb väljumata vaid seetõttu et naabrile oma mahamineku soovist märku anda ei julge.
Lihtsalt huvitav, aga tundub et on inimesi kes on nõus sellega riskima.

Elame kiiresti muutuvas maailmas ise mitte muutudes!

Delmar Koks

Jah, ajad on alati kummalised olnud ja ilmselt jätkub niimoodi ka tulevikus.
Ent ikkagi, ärevust tekitav aeg on see 2009. aasta…
Teame ammuilma, et elame (üli-) kiiresti muutuvas maailmas, kus kõik - nii head kui ka halvad uudised vahelduvad kiiresti ja konstantseid mõisteid peaaegu et ei eksisteeri, ehk see mis täna on halb on homme hea ja mis homme on hea on nädalapärast hullem kui eile ….
Niimoodi võiks seda rida jätkata lõputuid kombinatsioone tuues.

Aga ikkagi suudab iga päev tuua meieni midagi sellist mis meid jälle jalust rabab, midagi mis seni tundus olevat kauge, umbmäärane ja meisse mitte puutuv ….
Võimalik krooni devalveerimine, pensionite-(tõusu-)kärped, miljarditesse ulatuvad eelarvekärped, järjest suurenev ja juba armee mõõtu võttev töötute hulk, plaanitav koolireform, riikliku ekspordi ehk teisisõnu majanduse konkurentsivõime kokkuivamine ja paljud mud tegurid mida siinkohal loetleda ei jõua näitavad selgelt, et tegelikult see teps mitte nii ei ole, puutuvad meisse küll ja kuidas veel!
Ses osas üllatabki mind see kui üksmeelne eesti ühiskond on.
Üksmeelselt küündimatu paraku.(hoolimatu, ka küüniline).
Suutmata sõlmida vähimaidki kompromisse, arvustame me valitsust ja selle suutmatust, poliitikuid ükshaaval, süüdistame maailma majanduse kehva korraldust, lajatame ka oma naabritele senise liigtarbimise eest, mis meile seni meeletut kadedust on valmistanud, tegelikult aga käsi südamele pannes väidan, ise sama oleksime teinud!
Seega, olles sunnitud mõistma kuidas kõik kõige kaugemana tunduvad majanduslikud ja sotsiaalsed tegurid, olles omavahel seotud, lõpuks meieni jõuavad, oleme nagu käsist seotud.
Trikk on aga selles, et nii kui jõutakse selleni, mille/kelle arvelt kokku hoida, on tüli majas.
Ehk hoiame kokku “mujalt” millegi muu, kellegi teise arvelt. Aga kelle?
Mida see mujalt võiks tähendada? Huvitav märkus tuli ükspäev ühelt minu tuttavalt, kes arvas, et kui ei tunneks ehk eesti keelt piisavalt hästi, võiks arvata et see “mujalt” mõnes ülekantud tähenduses mingit kindlat kohta tähendada võiks, kust raha kergesti ära saab võtta.
Võtmata üksipulki ette erinevaid tahke kelle/mille arvelt kokku hoida võiks ja kelle arvelt mitte, pakun eesti inimesele hoopis järgmist – panustada võiks hoopis veidikene kõik ühiskonna osad, et surutisest kiiremini väljuda.Oma panuse aannaksid siis nii tööandjad, riik kui avaliku sektori esindaja, pensionärid ja lastega pered, firmajuhid ja kunstnikud.
Teisisõnu, olenemata sellest kes me oleme ja mida me teeme.
Niimoodi on kaotus väiksem kõigile ühiskonna gruppidele ehk rahaliselt, ent olulisemaks pean seda, et kindlalt oleksime me võidumehed läbi suurema ühiskondliku sallivuse ja teineteise märkamise.

tugevam ühiskond=tugevam riik=tugevam majandus