Tuesday, April 21, 2009

tähelepanekud igapäevaelust vol 1

Huvitav sotsiaalsu(setu)s meie linnaruumis Tallinnas

Tallinnas töötades-toimetades kasutan ma igapäevaselt ühistransporti, olgu see siis buss, troll või tramm. Logistiliselt on mulle kõige sobivamaks (tuleb tunnistada ka mugavaimaks) osutunud siiski tramm ja buss.
Ja täna, täiesti tavalisel ja mitte millegipoolest erineval varahommikul peale trenni taas trammi peale minnes tekkis jälle seesama situatsioon mida ma niipalju kordi olen kogenud ja millele ma seekord pikemalt mõtlema jäin.Seekord otsustasin trammist väljudes ja kontori poole sammudes selle situatsiooni kirja panna.

Tallinna ühistransport pole just kõige kaasaegsem, ent seda huvitavam on jälgida kõike uut ja kaasaegset kiirelt omandava eesti inimese käitumist antud keskkonnas. Siinkohal ei räägi ma sellest kuidas kõigepealt tuleb lasta inimestel sõidukilt maha tulla ja alles seepeale võib ise sõidukile astuda, vaid hoopis sellest kuidas sõiduajal anda kaasreisijale märku oma mahaminekusoovist.
Istusin trammivaguni keskmises osas vahekäigu äärsel istmel, kui üks keskealine naisterahvas Kreutzwaldi -nimelise peatuses vist mahamineku soovi ilmutas.
Ütlen "vist" sellepärast, et riskides sellega, et trammiuksed sulguvad enne kui ma jõuan mõista, et ta väljuda soovib, ei soostunud too naisterahvas küsima, kas saan ta mööda lubada ja ta võiks aegsasti väljuda.
Tänane eksperiment oli tavapärasest sellepoolest küll erinev, et mängisin olukorraga veidi lõbusalt kaasa ja tegin näo, et ei märka kaassõitja mahaminekusoovi teatud nihelemise näol.
Ent olukord oli mulle ju tuttav, olles seda niipalju kordi ennegi läbi teinud.
Miks me ei suuda küsida näiteks nõnda: " Vabandage, ega Te ei välju?" või "Vabandage, kas Te lubaksite mind mööda?", on minu jaoks arusaamatu.

Mina küll ei oleks nõus riskima sellega, et soovitud peatuses jääb väljumata vaid seetõttu et naabrile oma mahamineku soovist märku anda ei julge.
Lihtsalt huvitav, aga tundub et on inimesi kes on nõus sellega riskima.